Skip to main content

Ivo Schenckenberg Rakvere all vangi langenud ja julmal viisil hukatud

Liivimaa Hannibal Ivo Schenkenberg vangistati Rakvere linnuse ründamisel ning hukati eriti julmal moel. Ivo Schenkenberg (umbes 1550 – 1579) oli Tallinna müntmeister Christopher Schenkenbergi poeg, kes Liivi sõja ajal sai tuntuks eestlastest koosneva väesalga juhina. 1576. aastaks olid Liivimaale tunginud Vene väed hõivanud peaaegu kogu Eesti ala. Rootslaste käes oli vaid Tallinn koos lähema ümbrusega.

Juulis kui Vene väed jõudsid Tallinna lähistele, moodustas Ivo Schenkenberg linna põgenenud talupoegadest selle kaitseks väesalga. Tema lipkond sai oma julge ja kavala tegutsemise ning paljude võitude tõttu kiiresti tuntuks ning Schenkenberg pälvis hüüdnime "Eestimaa Hannibal." Tema salka hakati kutsuma Hannibali rahvaks.

23. jaanuarist kuni 13. märtsini 1577. aastal piiras suur Vene vägi Tallinna. "Hannibali rahvast" kasutati piiramise ajal nii linna tuletõrjujatena kui ka väljatungidel sõjameestena.

Schenkenberg olevat väljatungidel ilmutanud suurt isiklikku vaprust. "Selle Hannibali ja tema rahva vastu olid venelased iseäranis vaenu ja vimma täis,"väitis Baltassar Russow oma Liivimaa kroonikas.

Pärast venelaste lahkumist Tallinna alt alustas Schenkenberg sissivõitluste venelaste vastu praktiliselt kogu maal ning sisendas neisse suurt hirmu ja kartust.

Balthasar Russowi kirjutas:

"Moskoviitide äramineku järel aprillkuus anti Tallinnas kõigile sõjameestele, nimelt mõisameestele, tingisõduritele, linnakodanikele ja vabadikele vaba voli venelase alla kuuluvaid Liivimaa maid rüüstata.

Talupoegadel oli aga selle röövimise juures parem olukord kui saksa mõisameestel ja palgasõduritel, sest nad olid maal sündinud ja kasvanud ja teadsid kõiki maa ja talupoegade olukordi, peale selle kõiki salajasi radasid ja teid läbi heinamaade, tihnikute, võsastikkude ja soode.

Ja paljud neist olid elanud ja teeninud venelaste all ja teadsid, kus venelased pidasid harilikult oma täkkusid ja loomi ja ka ise tavaliselt ümber liikusid, mispärast nad ka hea luure tõttu oma heade sõprade ja sugulaste kaudu pärisid sagedasti suurema võiduhinna koos saagi ja vangi võetud venelastega, nõnda et saagi pärast tekkis mõningane vihkamine ja kadedus saksa mõisameeste ja mittesaksa talupoegade vahel ja oli karta, et sakslastel tuleb nendesamaste talupoegadega talitada nagu šotlastega Wesenbergi all.”

1578. aastal jätkas Ivo Schenkenberg oma salgaga sissisõda vaenlase maa-alal.

4. juunil rüüstas ja põletas tema lipkond põhja pool Emajõge asuva Tartu vene eeslinna.

Juulis 1579 varitsesid Schenkenbergi sissid Harjumaal röövretkel käinud ning Rakvere linnusesse varjunud tatarlasi.

B. Russow kirjeldab sündmusi järgnevalt:

...läks Ivo Schenkenberg ehk Hannibal oma talupoegadega jällegi välja, et tatarlastele Rakvere all peale tungida, mida ometi hiljuti kogu rootsi ja saksa sõjameeste hulk mitte hästi ei suutnud teha, ja tahtis kõik au üksi endale saada.

Ning kui ta Rakvere lähedusse tuli ja kindla teate sai, et tatarlased tema jaoks liiga tugevad on, siis pidas ta paremaks asuda kasulikku seisundisse, kust võiks vaenlast välja lagedale ahvatleda.
Sellega ei tahtnud tema vend Christoffer Schenkenberg nõus olla, vaid sõimas nii oma venda Ivot kui ka kõiki teisi argadeks ja oli oma rumala vaprusega ühes mõningate talupoegadega esimene, kes peale söandas tungida.

Kui teised seda nägid, läksid nad temale järele ja tormasid üpris vahvasti tatarlaste kallale, kihutasid neid kaks korda Rakvere väravast sisse ja lõid neist maha üle viiekümne.

Venelased ja tatarlased imestasid väga väikese hulga suure julguse üle ja ei arvanud muud, kui et neil peaks veel olema kuskil metsatukas varuvägi peidus.

Kui nad aga teises kokkupõrkes ühe Ivo mehe vangi võtsid, kellelt nad teate said, et seal ei ole varuväge, siis tungisid kõik tatarlased ja venelased hulgaviisi nendele kallale ja piirasid nad kõik ümber.

Kui Ivo seda nägi, olid juba paljud tema mehed põgenemas.

Siis ei tahtnud Christoner Schenkenberg end vangi anda, vaid võitles vägevasti edasi kuni surmani, ja Ivo sai haavata ja võeti vangi ühes viiekümne üheksa mehega.

Neist poodi mõned Rakveres üles ja mõned heideti türmi; viimased pääsesid aga imetaolisel kombel, otse mõistuse vastaselt türmist jälle lahti ja tulid mõne nädala pärast Tallinna.

Kui Ivo Schenkenberg vangi langes, siis tekkis kõikide venelaste juures nii Liivimaal kui ka Venemaal säärane rõõm ja hõiskamine, nagu oleksid nad vangi võtnud mõne maa-vürsti.

Varsti pärast seda viisid nad tema koos kolmekümne teise vangiga Pihkvasse suurvürsti juure, kus Ivo kolme uhket bojaari ehk aadlikku enda eest vabaks pakkus.

Aga see ei aidanud midagi, vaid ta hukati haledasti koos tema kaaslastega, mis tallinlastele suurt kurvastust tekitas.

See taplus tatarlastega Rakvere all sündis 1579. aasta 27. juulil.

hukkamine