Skip to main content

Mõõganäitus

Rakvere linnus - mõõganäitus

Konvendihoone 2 korrusel on välja pandud mõõgad alates meie kogudes olevast ainulaadsest Hallstatti mõõgast kuni varauusaegsete mõõgatüüpideni välja. Kuna näitus on "hands on" saavad külastajad mõõku ka kätte võtta ning proovida.

Mõõga ajalugu

Pronksmõõgad

Esimesed mõõgad valati pronksist umbes 5000 aastat tagasi Vahemere piirkonnas. Mõõk oli ülikute ja valitsejate relv, jõu ja võimu sümbol. Pronks oli sulam, milles oli üheksa osa vaske ja üks osa tina. Eesti vanim pronksmõõk (1) on umbes 2700 aastat vana ning oli valmistatud tänapäeva Austria territooriumil Hallstatti kultuuri alal.

Raudmõõgad

Vanimad raudesemed pärinevad samuti Vahemere piirkonnast ja on umbes 4500 aastat vanad. Nad olid haruldased ja kättesaadavad ainult kõige rikkamatele. Raua sulatamine ja raudmõõkade valmistamine algas umbes 3000 aastat tagasi Hallstatti kultuuri alal.

Mõõk Antiikajal

Antiikajal oli sõjavägede põhiliseks jõuks professionaalne jalavägi, mis oli relvastatud pika varrega odadega ning mõõk jäi teisejärguliseks, ainult lähivõitluses kasutatud relvaks. Egiptlaste pronksmõõgad olid sirbikujulised, kreeklaste mõõgad ja roomlaste gladiused (2) lühikesed, sirged ja kaheteralised. Kuna Rooma armee oli massiarmee, olid leegionäride mõõgad masstoodang, mida toodeti riiklikes töökodades orjadest meistrite poolt. Ohvitseride mõõgad valmistati aga eritellimusel ja olid seetõttu parema kvaliteediga.

Mõõk viikingiajastul

Viikingid olid muinasskandinaavia sõdalased, kes hoidsid 8.–11. sajandil hirmu all pea tervet Euroopat. Viikingid pidasid mõõku erilise au sees, mistõttu olid paljudel mõõkadel nimed: Odini Leek, Haavade Lohe, Lahingu-Madu, Veretõrvik, Rõngassärgi-Madu, Mere-Kuninga Tuli jms. Paljude mõõkade teramikud valmistati nn damastseeritud terasest. Sel juhul valmistati mõõgateramikud peeneid teras- ja raudlatte kokku tagudes. Erineva tooniga raua- ja terasekiud moodustasid mõõga pinnale keerukaid põimitud mustreid. Mõõga lõiketerad valmistati aga võimalikult puhtast terasest ning keedeti mustriliste südamike külge.

Mõõk keskajal

Keskaegne rüütel oli pühendunud sõjamees Jumala teenistuses. Seda sümboliseeris ka tema mõõk, mille käepide kujutas Püha Risti, sirge teramik ausust ja sirgjoonelisust, kaks tera võitlust ülekohtuga: tugeva ülekohtuga nõrga ja rikka ülekohtuga vaese vastu. Rüütlikslöömisel andis preester aadlinoorukile mõõga, öeldes: “Võta vastu see mõõk, Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel ja kasuta teda enese ja püha Issanda Kiriku kaitseks ning ristiusu vaenlaste vastu.

Teenistust Jumala väes näitasid kirjad rüütlite mõõgateral: HOMO DEI (Jumala (sõja)mees), IN NOMINE DOMINI AMEN (Issanda nimel, aamen), CHRISTUS IMPERAT (Kristus valitseb).

Keskaegse mõõga tähtsamaks uuenduseks oli balansseeriv mõõganupp, mis moodustas vastukaalu, nii et terasest õhukesed teramikud tundusid sulgkerged, kuid võimaldasid jagada purustavaid lööke.

Mõõk uusajal

15. sajandi algusest loovutasid külmrelvad oma koha tulirelvadele. Rüütlite asemele astus uus professionaalsete sõdurite klass: madalat päritolu jalameestest palgasõdurid – landsknechtid, kelle relvi kaunistasid ka uut ilmavaadet peegeldavad salmid: Kein besser dinnk in dieser wellt den schonnen frauenn und bar gellt (Ilmas pole midagi paremat, kui ilusad naised ja raha). Nende mõõkadel oli erinevaid maagilisi märke – planeetide- ja sodiaagisümboleid ja õnnetoov arv 1414. Sageli olid mõõgad nõiutud ning mõõgapidemesse peidetud õnnetoovad amuletid, punase siidniidiga kokku seotud rästiku keel ja nahkhiire süda või puutükike rattast, millel mõni vaene patune kohtuniku poolt surma oli saadetud.

Alates 16. sajandist muutusid mõõgaterad õhukesteks ja kitsasteks ning kaitseraud arenes tervet kätt katvaks „korviks“. Mõõk muutus kergeks ja elegantseks, igapäevaseks lisandiks aadlimehe rõivastuse juures. Uue võitlusstiili – vehklemise – tulemusena arenes välja rapiir, mille teramikuks oli elastne ja terav, lõiketeradeta terasvarras.

Jalaväelased kandsid mõõka kuni 19. sajandi keskpaigani, ratsaväes püsisid kasutusel kõver saabel ja sirge palašš ning mereväes abordaažisaabel. 20. sajandil muutus mõõk ohvitseride paraadrelvaks.